Pärandvara pankrot
Urmas Tross
Pankrotihaldur
Inimese siitilmast lahkumine toob lähedaste jaoks kahtlematult kaasa emotsionaalselt raske perioodi. Varem või hiljem tuleb pärijatel silmitsi seista mitmete oluliste küsimustega puudutavalt lahkunust allesjäänud maiset vara. Mõnele toovad läbimõtlemata otsused aga ka halbu üllatusi.

Kui lahkunu varaline olukord on pärija jaoks ebaselge, siis on alati mõistlik kaaluda pärandi inventuuri läbiviimist, ka siis, kui pärandi hulgas on hinnaline varaese. Seda põhjusel, et kui pärandi vastuvõtmise järel peaks ilmnema, et pärandis on kohustusi rohkem kui pärandina saadavaid asju ja õigusi, siis pärast inventuuri tegemist on pärija vastutus kohustuste eest piiratud pärandvara väärtusega. Pärandi ilma inventuurita vastuvõtmisega kaasneb pärija jaoks risk, et pärija jääb vastutama ka lahkunu nende võlgade eest, mida pärandina saadu ei kata, ehk pärijal tuleb puudujääv osa katta oma isikliku varaga. Pärandi inventuuri akt annab pärijale teavet, millest tulenevalt võib pärijal tekkida kohustus esitada pärandvara pankrotiavaldus.
Nimelt, kui pärija jaoks saab või peab saama selgeks, et pärandvarast ei piisa pärandil lasuvate kohustuste täitmiseks ja pärija ei ole nõus nende rahuldamisega oma vara arvel, siis on pärija kohustatud esitama kohtule 3 kuu jooksul avalduse pärandvara pankroti väljakuulutamiseks. Pärandvara pankrotiavalduse esitamise korral tuleb tasuda ka riigilõiv, mis käesoleval hetkel on 10 eurot.
Kohtu poolt algatavas pankrotimenetluses saab pärijast menetlusosaline, kelle peamine kohustus on anda haldurile teavet pärandvara kohta. Ülejäänu korraldab kohtu poolt nimetatud pankrotihaldur, kes koostöös pärija ja võlausaldajatega selgitab välja pärandvara koosseisu, s.o nii pärandvarasse kuuluvad asjad ja õigused kui ka kohustused.
Pärandvara pankrotimenetluses loetakse võlausaldajateks nii pärandaja võlausaldajad (nt krediidiandjad, teenuseosutajad) kui ka isikud, kes on kandnud pärandaja matuse, tema perekonnaliikmete ülalpidamise, pärandvara valitsemise ning inventuuri tegemise kulud, kelleks reeglina on pärijad ise. Pärijale on oluline teada, et viimased nõuded saavad rahuldatud eelisjärjekorras, enne kui asutakse rahuldama teiste võlausaldajate nõudeid. Pärijal tuleks matuse-, inventuuri- jms kulude hüvitamiseks alles hoida kuludokumendid (arved, maksekorraldused jmt), sest pankrotimenetluses saab neid nõudeid maksma panna vaid tõendatud ulatuses. Pärijal võib olla pärandaja suhtes ka muid nõudeid, mis tuleb esitada pankrotiseaduses sätestatud korras ja tähtajal. Võlausaldajateks loetakse ka pärimisseaduse alusel sundosanõuet või pärandaja korraldusest tulenevat nõuet omavad isikud, kuid neid on pankrotimenetlustes reeglina harva.