Kaitsta tuleb võlausaldajaid, mitte võlglasi
Selle nädala alguses justiitsministri Urmas Reinsalu välja käidud idee anda riiginõuded väljanõudmiseks maksu- ja tolliametile (MTA), et nõnda täitemenetlust võlglasele odavamaks muuta, näib õilis mõte, kuid kui uurida võlglaste käitumismustrit, siis tekib küll õigustatud küsimus, et miks kaitsta neid, kes teiste vastu hoolimatult käituvad ehk oma võlgu ära ei maksa?
Täitemenetluse anatoomiast kirjutasid hiljuti ajakirjas Sotsiaaltöö õiguskantsleri nõunikud Helen Kranich ja Angelika Sarapuu. Nad märkisid: „Täitemenetlust ei ole vaja siis, kui kohustusi täidetakse vabatahtlikult. Tegelikult võikski see olla ühiskonnas normaalsus, sest nii on ju aus, õige ja õiglane. Praegu ei ole mitte ühtegi takistust selleks, et siis, kui võlgnik näeb, et ta ei saa nõuet kohe täita, suhtleks ta kohe ise võlausaldajaga ja püüaks leida kokkuleppeid (näiteks koostada maksegraafiku). Sel juhul ei ole kohut ega kohtutäiturit üldse vaja.“
See on ideaalmaailm. Kohtutäiturid näevad aga oma töös hoopis midagi muud. Kas kohtutäituri tasud on liiga suured?
Justiitsministri avalduse tulemusena on alustatud keskustelu selle üle, et täiturite tasud on suured ja miks peab „vaene“ võlgnik veel kohtutäituri tasu maksma. Viimase küsimuse vastus seisneb selles, et kohtutäiturite süsteem on Eestis täielikult isemajandav, seda riik ei doteeri ning sellepärast peavad kohtutäituritasud katma kõik kulud. Mis on ka õiglane, sest inimene, kes on jäänud võlgu ja lasknud rahaasjad minna nii hapuks, et need lõpuks kohtutäituri kätte jõuavad, peab lõpuks hakkama vastutama.
Kohtutäituri tasude suuruse üle polemiseerides on oluline mõelda, millega neid võrdleme. Riigikogu liikme palkadega võrreldes pole need suured, riigiametnike hüvedega samuti mitte. Samas tõsi, miinimumtunnitasuga võrdluses on nad muidugi suured. Taas tekib siin õigluse küsimus. Eriti arvestades, et mitte keegi ei satu täitemenetlusse nö juhuslikult.
Kes vajab kaitset?
Võlgnikud on üldiselt agarad täituritega kohtuskäijad. Ikka selleks, et maksmisest lõpuks pääseda. Paljud on lausa uhked, kui õnnestub võlausaldajale ja täiturile „müts pähe“ tõmmata ning võlad maksmata jättagi. Jätsin trahvi maksmata, lasen endale miinimumpalka maksta, kantisin kõik varad pruudi nimele ja nüüd olen puhas poiss, on väga levinud elufilosoofia.
Kohtutäiturid kuulevad tihti ka võlgastelt süüdistusi, justkui oleks nemad süüdi inimese elu rikkumises ja võlgade pärast kiusamises. Üldiselt peetaksegi täitureid justkui kurjamiteks, kuigi tegelikult on võlasilmusesse sattumises süüdi ainult inimene ise. Täitemenetlus asub vaidluse lõpus ja selleni jõudmiseks on tavaliselt võlgade ümber kembeldud juba aastaid. Seega on võlgnikul olnud palju aega ja võimalusi oma kohustused vabatahtlikult täita. Õigupoolest on kogu täitemenetluse ja kohtutäituri tegevuse eesmärk ainult üks: et kohustus saaks võimalikult kiiresti täidetud ning lugu ükskord lõpeks.
Kindlasti peaks riik tegelema selle küsimusega, kuidas kaitsta võlausaldajate huve. Võlglase ümber levib küll kannataja oreool, kuid tegelikult on protsessis kannataja hoopis võlausaldaja, kes oma raha kättesaamise nimel peab aastaid protsessima ja võib-olla lõpuks ei saagi kogu võlga või üldse midagi kätte. Vaja oleks riiklikul tasemel tegeleda õigusloomeliste küsimustega, et Eestis ei oleks nii lihtne end varatuks muuta. Samuti on aeg lõpetada miinimumpalka saavate rikaste võlgnike elustiili (loe: skeemitamise) idealiseerimine.
Artikli viide: Sotsiaaltöö, 21.06.18 http://www.tai.ee/images/Sotsiaaltoo_nr2_2018_Kranich_ja_Sarapuu.pdf