Elatisevõlgnik ja pankrotimenetlus

Riigikohtu praktika elatise ja pankrotimenetluse kontekstis on väike, vaid kaks lahendit. Küll aga neist hilisem, 7.12.2022 lahend tsiviilasjas 2-20-3353, on Riigikohus ülima detailsuse ja põhjalikkusega analüüsinud ja igakülgselt selgitanud elatise nõude sissenõudmise ja täitmise võimalusi pankrotimenetluste korral.

Elatise nõue, mis on tekkinud ja muutunud sissenõutavaks enne võlgniku suhtes pankroti väljakuulutamist, täidetakse pankrotivara arvelt üldises korras. (RK lahendi 2-20-3353 p 10.1) PankrS § 8 lg 3 kohaselt on pankrotivõlausaldaja (võlausaldaja) isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. PankrS § 42 järgi loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. Pärast pankroti väljakuulutamist võivad pankrotivõlausaldajad PankrS § 44 lg 1 järgi esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras ning nõuete rahuldamine toimub samuti pankrotiseaduses sätestatud korras. Seega elatisenõude osas, mis on muutunud sissenõutavaks enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, saab elatist saama õigustatud isik esitada pankrotimenetluses nõudeavalduse pankrotivõlausaldajana PankrS § 8 lg 3 mõttes ning paluda selle tunnustamist teise järgu (PankrS § 153 lg 1 p 2) nõudena. Võlgniku pankroti väljakuulutamisele eelneva aja elatise nõuded, mis on pankrotimenetluses tunnustatud, tuleb rahuldada võlgniku pankrotivara arvel jaotise alusel.

Kuigi pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev PankrS § 42 järgi saabunuks, ei tähenda see, et elatist saama õigustatud isiku tulevikus tekkivad elatisenõuded muutuvad pankroti väljakuulutamisega sissenõutavaks. Kohustatud isiku pankroti väljakuulutamise järel on sissenõutavad üksnes pankroti väljakuulutamise eelse aja elatise nõuded, kuna perioodilise elatise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks iga kuu uuesti. See tähendab, et elatist saama õigustatud isik saab PankrS § 44 lg 1 järgi esitada kohustatud isiku pankrotimenetluses tavapärases korras tunnustamiseks täitmata elatisenõuded, mis on arvestatud ülalpidamiskohustuse täitmise katteks kuni pankroti väljakuulutamiseni (vt Riigikohtu 23. aprilli 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-12, p 13).

Elatise nõue, mis on tekkinud ja muutunud sissenõutavaks peale võlgniku suhtes pankroti väljakuulutamist:

1. täidetakse võlgniku vara arvelt, mis ei muutu pankrotivaraks. (RK lahendi 2-20-3353 p 10.2) Üldjuhul ei saa võlausaldajad esitada võlgniku vastu pankrotimenetluse ajal tekkinud nõudeid üldises korras (PankrS § 167 lg 4). Samas on seadusandja näinud ette erisuse elatise nõudmisel, mis tekkis ja muutus sissenõutavaks pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. Pankrotimenetluse väljakuulutamisele järgneva aja eest saab elatist saama õigustatud isik nõuda elatist eelkõige võlgniku vara arvel, mis ei kuulu pankrotivara hulka ning millele ei saa seaduse järgi pöörata sissenõuet (PankrS § 108 lg 3).

Pankrotivara hulka ei kuulu PankrS § 108 lg 3 järgi võlgniku vara, millele seaduse järgi ei või pöörata sissenõuet. Sissenõuet ei saa pöörata eelkõige täitemenetluse seadustikus nimetatud varale, sh võlgniku sissetulekule või sissetuleku osale. Mh näeb TMS § 132 lg 2 ette, et kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb tema mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisenõuet. Seega saab võlgnik pidada pankrotimenetluse ajal oma ülalpeetavaid ülal eelkõige selle sissetuleku arvel, mis ei muutu pankrotivaraks (vt Riigikohtu 23. aprilli 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-12, p 13).

Üldjuhul ei arestita täitemenetluses TMS § 132 lg 1 järgi võlgniku sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Kui aga sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii lapse elatisenõude täielikule rahuldamisele, võib TMS § 132 lg 11 esimese lause järgi arestida kuni poole võlgniku mittearestitavast sissetulekust. TMS § 132 lg 11 teise lause järgi, kui lapse elatisenõude täitmiseks võlgniku sissetulekust arestitav summa jääb alla poole võlgniku mittearestitavast sissetulekust, võib arestida kuni ühe kolmandiku võlgniku sissetulekust.

2. kuid võlgnik ei täida kohustust vabatahtlikult, on võimalik täitedokumendi olemasolul nõuda sisse täitemenetluses. (RK lahendi 2-20-3353 p 10.3) Kui võlgnik ei täida pankrotimenetluse ajal ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, saab elatist saama õigustatud isik pöörduda täitedokumendi olemasolul võlgniku vastu täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud ja edaspidi sissenõutavaks muutuva elatise sissenõudmiseks. Kohtutäitur ei saa sellisel juhul küll pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid (vt RK lahendi 2-20-3353 p 10.2).

Kui võlgniku suhtes on pankroti väljakuulutamise ajal pooleli täitemenetlus elatise sissenõudmiseks, lõpeb see TMS § 51 lg 1 järgi (v.a TMS § 511 lg-s 1 sätestatud juhul) võlgniku pankroti väljakuulutamisega üksnes osas, mis puudutab ülalpidamiskohustuse täitmist kuni pankroti väljakuulutamiseni. Ühtlasi lõpevad enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arestid (PankrS § 45 lg 1). Sellise elatisenõude kohta saab õigustatud isik esitada pankrotimenetluses nõudeavalduse pankrotivõlausaldajana (vt käesoleva otsuse p 10.1). Täitemenetlus saab jätkuda pärast pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutuva elatisenõude osas, kuid kohtutäitur ei saa sellisel juhul pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid (vt RK lahendi 2-20-3353 p 10.2).

3. kuid võlgnik ei täida kohustust vabatahtlikult, ning isikul puudub täitedokument. (RK lahendi 2-20-3353 p 10.4) Täitedokumendi puudumisel saab isik, kellel on võlgniku vastu pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud elatisenõue, pöörduda kõnealuse nõudega PankrS § 42¹ lg-test 1 ja 2 tulenevalt kohtusse, kuna ta ei ole selle elatisenõude osas pankrotivõlausaldaja. Kohtumenetlus saab toimuda ka pankrotimenetluse ajal.

Kohus vaatab PankrS § 42¹ lg-test 1 ja 2 tulenevalt esitatud elatisenõude läbi hagimenetluses sarnaselt tavapärase elatise hagimenetlusega. Kuigi PankrS § 42¹ ei täpsusta menetlusosaliste ringi, on selles menetluses hageja elatist saama õigustatud isik ning kostja elatist maksma kohustatud isik (s.o isik, kes on paralleelselt toimuvas menetluses pankrotivõlgnik). Kuna kõnealune elatisenõue ei seostu pankrotivaraga, ei osale pankrotihaldur PankrS §-s 43 sätestatut arvestades kohtumenetluses võlgniku asemel.

Kui võlgniku suhtes on juba enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetlus elatisenõude üle, mille kohta ei ole veel lahendit tehtud, jätab kohus PankrS § 43 lg 2 alusel nõude läbi vaatamata üksnes osas, mis puudutab ülalpidamiskohustuse täitmist kuni pankroti väljakuulutamiseni, kuna see elatisenõue seostub pankrotivaraga (vt RK lahendi 2-20-3353 p 10.1). Kohtumenetlus saab jätkuda osas, mis puudutab pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutuvat elatisenõuet, kuna seda ei rahuldata pankrotivara arvel. Pärast kohtumenetluses täitedokumendi saamist saab elatist saama õigustatud isik pöörduda võlgniku suhtes täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud või tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise sissenõudmiseks (vt RK lahendi 2-20-3353 p 10.3).

4. Võlgnikul puudub sissetulek ja vahendid kohustuse täitmiseks, samas on võlgniku pankrotivaras vajalike vahendeid. (RK lahendi 2-20-3353 p 10.5) Kui võlgnikul ei ole sissetulekut, mille arvel elatist maksta, saab elatist saama õigustatud isik taotleda elatise määramist PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel pankrotivara arvel. Kui füüsilisest isikust võlgnik jääb pankroti tõttu ilma elatusvahenditest, määrab kohus PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 järgi mh võlgniku ülalpeetavatele pankrotivarast hädavajaliku elatise kuni kaheks kuuks. Kaalukatel põhjustel võib kohus määrata elatise maksmiseks pikema perioodi.

Kuna PankrS § 147 alusel saab elatise määramist taotleda pankrotivara arvel ja pankrotimenetluses, tuleb vastav taotlus esitada pankrotimenetluses, pankrotiasja menetlevas kohtus läbi vaadatava taotlusena. Vastava taotluse saab olemuslikult lahendada üksnes kohus, kelle pädevuses on pankrotiasja lahendamine. Puudutatud isikud on nii pankrotivõlgnik kui ka pankrotihaldur. Käesoleval juhul esitasid elatist saama õigustatud isikud pankrotihalduri vastu hagi, milles palusid määrata elatise PankrS § 147 alusel pankrotivara arvel. Eespool toodud põhjustel saab PankrS § 147 alusel pankrotivara arvel elatise määrata üksnes pankrotiasja menetlev kohtukoosseis pankrotiasja raames. Sellest tulenevalt tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel menetleda käesolevat elatise määramist pankrotiasja raames esitatava taotlusena.

Kohus teeb PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel diskretsiooniotsustuse. Asjaolud, mida kohus avalduse lahendamisel kaalub, on ennekõike see, kas õigustatud isikule on elatise saamine tagatud muul viisil ning kas on pankrotivara, mille arvel elatis määrata. Kohus määrab pankrotivarast hädavajaliku elatise eeldusel, et võlgnikul ei ole elatise maksmiseks sissetulekut ning pankrotivara hulka kuulub selline vara (raha või muu kergesti rahaks muudetav vara), mille arvel saab elatist maksta. Elatise määramisel pankrotivarast ei ole seejuures tähtsust asjaolul, kas elatist saama õigustatud isikul on võlgniku suhtes kehtiv täitedokument, ega sellel, kas võlgnik enne pankroti väljakuulutamist elatist maksis. Kohus ei määra elatist pankrotivarast ning jätab avalduse rahuldamata üksnes juhul, kui võlgnikul on piisav sissetulek elatise maksmiseks või kui võlgnikul sellist sissetulekut küll pole, kuid pankrotivara puudub ning on kindel, et seda ei teki ka pankrotimenetluse ajal.

Kui pankrotivara puudub või kuulub pankrotivara hulka selline vara (nt kinnisasi, osaühingu osa või sõiduk), millest ei ole võimalik elatist maksta, kuid on tõenäoline, et pankrotimenetluse ajal tekib elatise maksmist võimaldav pankrotivara, ei jäta kohus avaldust rahuldamata, vaid lahendab selle siis, kui vastav pankrotivara tekib. Välistatud ei ole seejuures olukord, kus kohus rahuldab avalduse elatise maksmist võimaldava pankrotivara tekkimisel ka tagasiulatuvalt, s.o alates avalduse esitamise ajast.

Lisaks eelmärgitule peab kohus kõnealuse avalduse lahendamisel hindama pankrotivarast määramisele kuuluva hädavajaliku elatise suurust (sõltumata täitedokumendi olemasolust) ja perioodi. Eelduslikult on hädavajalik elatis PKS § 101 alusel arvutatud miinimumelatis. Kuigi kohus saab PankrS § 147 lg 1 kohaselt määrata hädavajaliku elatise kuni kaheks kuuks, võib ta seda tähtaega kaalukatel põhjustel pikendada. Seetõttu ei ole pankrotivara olemasolul välistatud määrata elatis ka pikemaks ajaks, kuid mitte pikemaks ajaks kui pankrotimenetluse lõpuni. Kaalukas põhjus tähtaja pikendamisel võib mh olla jätkuv pankrotimenetlus ning see, et õigustatud isikule ei ole elatise saamine muul viisil tagatud.

PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel esitatud avalduse rahuldamise korral maksab pankrotihaldur elatise PankrS § 146 lg 1 p 2 kohaselt pankrotivarast välja enne jaotise alusel raha väljamaksmist. Pankrotiseadus ei võimalda lugeda elatisenõuet massikohustuseks PankrS § 148 lg 1 tähenduses. Massikohustus on üksnes selline kohustus, mida seadus loeb massikohustuseks. Seetõttu ei kohaldu ka PankrS § 149 lg 1.

Kokkuvõtvalt, seadusandja on kehtiva pankrotiseadusega näinud ette ja loonud võimalusi elatise nõudega isikute õiguste tagamiseks elatist päriselt kätte saada, seda toetab ka Riigikohus. Kuid päris tulemuseni saab jõuda vaid siis, kui isik, kellel on õigus nõue esitada, seda ka teeb – aktiivselt samme elatise nõude sissenõudmiseks teeb.  Ning kui need saavadki tehtud, siis esineb enamasti just suurim takistus siin – võlgnikul puudub reaalne soov ja tahe enda kohustusi (sõltumata liigist) täita ja seda ei saa luua ega muuta ei seadusandja või Riigikohtu praktika, vaid saab areneda kui kasvavad inimeste isiklikud kuid ka ühiskondlikud vaate- ja mõtteviisid enda õigustest ja kohustustest, sh võlast ja selle täitmisest ja täitamata jätmisest ja kaasnevatest tagajärgedest.